Kõne arengu toetamine peenmotoorika treenimise kaudu
Elame ajal, kus lapse kõne arengu jälgimise vajadusest, verstapostidest ning tähelepanu nõudvatest märkidest kirjutatakse palju. Ja eks seal ole ka põhjuseid, miks ikka ja jälle ilmub mõni artikkel, harvem raamat. Pea kõik eriala spetsialistide poolt kirjutatu kannustab vanemaid jälgima ja tegutsema, ka siis, kui probleemi otseselt ei ole. Kui aga tekib kahtlus, soovitatakse ikka koheselt logopeediga nõu pidada, mitte ootama jääda. Miks nad sedasi innustavad? Julgen arvata, et kogemusest. Seda, kuidas kõik oodates ja vaadates korda saab, kuuleb muidugi ka, aga pigem mitte pedagoogilise või meditsiinilise haridusega inimestelt. Jah, muidu on neid, kellel saab, aga kas on mõtet jääda lootma ainult sellele.
Oma kogemustest lähtuvalt julgen ma jagada mõningaid toetavaid tegevusi, mida ise teeme ning mida artiklites kohanud ei ole. Kuna nn „kõnekeskus“ on ajus „peenmotoorika“ keskuse kõrval, saab viimast toetades aidata ergutada ka kõnelist poolt. Peenmotoorika on oluline ka taju, tähelepanu, mälu, mõtlemise arengus . Ka minu lehe teistes kategooriates leiduvad tegevused toetavad kõne arengut, nt „arendavad mängud“ lahtris leiduv, mis on suunatud lisaks ka peenmotoorika toetamisele. Eraldiseisvana on peenmotoorsed oskused vajalikud näiteks eneseteenindamisel (nööbid, lukud jne), kuid on ka väga oluline alus kirjutamiseks. Nõrgad näpud ning täiustamata käte-silmade koordinatsioon ei võimalda tähtede maalimist. Seega tuleks näpud tööle saada enne tähtede kirjutamse alustamist.
Peenmotoorika treenimisel soovitavad logopeedid plastiliini. See on kahtleme suurepärane soovitus, kuid kui kaua suudab 2…3-aastane plastiliiniga kujukesi voolida? Lisan mõned pildid nii plastiliini erikasutuse kohta, kui ka muude looduslike ainete tekstuuride ja olekute (vedel, plastne, teraline, kleepuv jne) kasutamisest näputugevuse treenimise eesmärgil.
Lisaks plastiliiniga voolimisele, saab näppe „teritada“ ka sellega joonistades, tõmmates plastiliini mööda paberit laiali. Kui need kõvad ja odavad plastiliinid kujukeste tegemisel päris pisikesi ei rõõmusta, sest nendega voolimiseks jääb rammust vajaka, saab neid väiksemate tükkidena paberile hõlpsamini kanda. Vajadusel saab väiksed tükid lastele ette pehmeks mudida, et neid lihtsam paberile kanda oleks, hiljem, kui näpud tugevamad, teevad nad seda juba ise. Kasutada saab ka vahelduseks teise tekstuuriga materjale nagu siidisavi või pehme volimismass.
Erineva tekstuuriga materjale saab teha ka ise. Köögikappide koristuspäeval ei tasu ära visata „parim enne“ minetanud jahusid, kliisid, herneid, tärkliseid, hirssi, mannat ega ka õlisid. Esmalt võib neid erinevate lusikatega ühest kausist teise kühveldada või niisma kallata, hiljem kättpidi kokku segada. Selline toimetamine sobib ka päris väikestele, sest kui mängumaterjal kogemata suhu satub, ei ole sellest midagi. Taignale võib lisada ka kastaneid, tõrusid või näpuvärvi. Internetiavarustes leiab ka õpetusi, kuidas jahust ja õlist plastiliini teha. Meie ise oleme kasutanud Mari retsepti. Last, kellele ennast nii treenida ei meeldi, ma isiklikult kohanud ei ole, kuid kindlasti leidub neidki.
Võib teha ka midagi veidi puhtamat. Meie kasutame soonsulguriga kotti lisatud värvi, mis tuleb siis näppudega laiali ajada.
Kellele endale kodus mässata ei meeldi (või hiljem koristada), võib tulla külla, teeme koos!
Lisainfo – kontakt
Loovus, areng ja tasakaal 